" Viies päev"

Esimene päev
"Ausalt öeldes, venna, pole ma eriti hea tervise juures, kuid tunnen ennast kindlasti paremini kui need sitased arstid. Lihtsalt on nüüd veidi raskem joosta, mul on tihedad külmavärinda ja tunne nagu ma hoiaks oma jalgu lumehanges.
Mulle tundub, et minu lennuk on teinud oma viimase lennu, ja las arstid räägivad, et küll pühapäevaks üle läheb. Vaatamata sellele rusub mind ikka tunne, et midagi on juhtumas ja ma kahetsen, et olen kodust juba, jumal teab kui kaua, eemal. "
Teine päev
" Luure saabus täna tagasi baasi, nad on vaevalt elus, neid väristab nagu mindki, kuid mitte samade sümptomitega kui mind.
Kõik räägivad, et veel, mida meile antakse on imelik maitse, ma tunnen kaa seda. Sajad linnud lebdavad juuli keskel lõuna poole.
Siin on paanika, mu sõber, ümberringi kõuk köhivad verd ja öösiti nutavad isegi need, kes on meist kartmatuimad.
Ma olen kindel et uushoog lõprtab öösel mu une. Ausal öeldes olen ma laadinud relva, aga selles on ainult üks lask..."
Kolmas päev
" Ma ei suuda seda enam kannatada! Paistab, et mul pole enam võimalustki oma ema peale sõda taas näha. Mu kõrval askeldavad umbes kümme inimest, need on teadlased vist. Nad süstivad meid millegagi ja jäädvustavad hiljem videole."
Neljas päev
" Ma olen veel siin, ma ei ole veel surnud! Ma näen peeglist enda musta, raseerimata molli. Nüüd ei saa ma ennast enam liigutada- järelikult süstiti siiski mirfiini. Nahk on kattunud nüüdseks juba hallitusega ja läinud väga kõvaks.
Ma mõistsin, et ei ole õnne sõdur,  rohkem nagukatse alune, ma tahaks väga elada, aga mu rinnus on juba surmajärgsed aumärgid. Kirurgi laual laman ja sosistan et ema mulle andestaks, mu päästik on juba vajutatud, kuid mu salves on viis tühja kohta."
***
Ma mäletan sõjas seda tunnet, kui sa sõidad üksinda soomukil, oled ilma jäänud oma kaaslastest. Siin on nii, et sina neid või nemad sind, teist võimalust pole! Ja ma arvan et sa usud mind, kui ütlen, et ma poleks enam eluloom, kui ma ei kannaks jope all kuulivesti. Ma tegin sesl hulle asju, pritsisin kohalike tinaga ja isegi nendele lastele ei andnud ma armu.
Sõjas inimene ei varja kas ta on terasest või hoopis želeest. Ülalt lendasid hävitajad, nende lend oli terav kui habemenuga. Siin ei aita sind su rahakott, sa oled nagu hull ja mõtled armsamast, aga siin on kohting vaid surmaga, siin su naisukest ei ole.
***
Neljandal päeval sattusime me kõik rõdkesse mulda, nende inimeste katseklaase katsetati  mu sõprade eludel. Ma olen katsejäned, keda ei ole oma riigil enam vaja, nüüd leian ma lõpuks rahu nende tähtede all, lõpmatus unes.
***
Metsa alla ilmusid äkitselt purpurpunased lilled, need olid nädal tagasi meie pataljon. Lehtedeta puud pungusid suve algul ja metsas saabus päikesetõus koos päeva viiendaga.