"Mees, kes vihkas päikest"

" See ei ole ju minu süü!"
" Miks nad nii mulle teevad?"
" Oeh see kuradi ketas seal taevas. Ta sülitab sealt kõrgelt minu pihta!"
" MA VIHKAN SIND!"
" Ma pean seda tegema, keegi ei ole selles süüdi ju..."
***
Ta redutab vaikselt metsas. Tera on teravaks ihutud kui habemenuga. Ta peas kõlavad hääled:" Vot tuleb koletis!". Kättemaks. Pea lausa keeb selle tõttu, aga nägu on ilmetu. Kõiges on süüdi elu ja päike.
Poiss tuli vanematele meelde alles peale sündi. Kurjad ema ja isa peksid alatihti. Juba kolmandas klassis sai ta tunda vägivalda.
Kord oli nii: Purjus isa kägistas, ema karjus:" Aitab!", seistes tepikojas, endal vana, koniaukudega hommikumantel seljas.
" Sa ei ole adekvaatne, jäta väikemees rahule! Sa hirmutad teda, SIGA! Sa oled juba pool maja ülesse ajanud."
Poiss ei vaielnud isale vastu ja vaatas talle otse silma. See poiss elas värdjastatud näoga.
***
Arst raputas pead:" Nüüd ei ole enam midagi teha, see on vastik, poisilt varastati lapsepõlv."
Peab varjama nägu, ennast terve elu peitma.
Ta vihkas kõigest südamest seda kollast ketast.
***
Möödusid aastad, talle paistsid need sadadena...
Nüüd hiilis ta öösiti vampiiri kombel linna, lõikas inimesi, selleks et nende sisemist maailma näha. Selle eest et pole taevast, selle pärast, et ema on võõras, selle eest, et lapsed teda kartsid, temaga ei mänginud. Mees kõigi vastu- see on tema karma.
Tollel kevadel sulas lumi varakult, kõik oli nagu tavaliselt. Sõdurid olid kasarmutes, metsa-park on tühi nagu tavaliselt. Seenelised leidsid laiba! Detektiivid teevad aktiivselt tööd, kuid jälle on tegu tupikuga- tumm juhtum.
***
Ja jälle ta redutab vaikselt metsas. Tera on želeti kombel teravaks ihutud. Ta peas kõlavad hääled:" Vot tuleb koletis!". Kättemaks. Pea lausa keeb selle tõttu, aga nägu on ilmetu. Kõiges on süüdi elu ja päike.
***
Mul on see päev selgelt meeles, ma olin siis umbes seitsme aastane.
Ma nägin tänaval poissi, kes oli välimuselt nagu "zombie" , kapuutsi alt paistsid hundi-silmad.
Tunnistan, sellel öösel tundsin ma tõelist hirmu ja õudu.
Tagant poolt kuulen ma karjatust ja mu süda kukkus saapasäärde. Asvaldil lamas rebitud naine, vvatasin veriseid jälgi ja jõudsin oma pilguga ka nende tekitajani- see sama noormees. Ta vaatas mulle vastu, veel paar sekundit ja tänav kus seisime muutus täielikult inimtühjaks. Ma jooksin kõigest väest kodu poole.
Ma sain aru et see polnud uni- see oli päriselt. Paari päeva pärast nägin telekast reportaaži: Manjakk oli võtnud noa ja terve kortermaja korruse tühjaks raiunud. Kusagil garaažide tagant leiti ka tume tegelane. Ta saadi seekord kätte, kõik oli läbi.
***
Tuttav doktor kirjutab:" Maniakaalne vägivalla maania..."
Üheksa aastat seevaldis, siis lasti ta välja, oleks see minu teha paneks sellised seina äärde.
Räägitakse et ta luusib siiani meie linna tänavatel.