"Jumal"

Mis on minuga juhtunud?
Kuidas ma siia sain?
Võimatu! Ma mäletan täpselt, kuidas ma seisin seal aknalaual. Jah, aknalaual. Ma tahtsin ennast ära tappa,mul on selleks omad põhjused.
Ma olin juba valmis hüppama, all sillerdas lumi ja jää. Viiendalt korruselt, umbes 4 sekundit vabalendu- kõigest 4 sekundit vabadust.
Niisiis ma olin valmis, hakkasin juba hüppama, kui juhtus midagi. Puhus tuul, äkiliselt teadmata kust ilmunud tuuleiil, ehmatusest ma libastusin ja äkitselt olin siin.
Siin...
See oli tuba, steriilselt valge,  nagu hambaarsti kabinett.
Tõusen püsti- seal seisab keegi. Või on see miski? See on minust oma peajagu pikem. Pikk, inimese moodi. See hiilgab nagu hõõglamp.
" Ha-ha-ha, lamp mees lihtsalt", mõtlen ma endamisi.
Kuju hakkab rääkima: " Poeg, miks tulid nii vara? Miks on su peas nii kurjad mõtted? Ma andsin sulle elu, miks seisid seal aknal, valmis end alla heitma? "
Sain aru kes see on- Jumal!
Ta jätkab: " Ma olen kaua kannatanud neid needuseid, mida sa taeva poole oled saatnud, kuid ma ei lase sul minna tundega, et olen su reetnud."
Tema sõnad täidavad mu endisest vihkamisest palju suurema ja võimsama tundega- see on puhas viha. Astun sammu ettepoole ja sülgan: " Sa oled fiktsioon- väljamõeldis, mitte Jumal! "
Kui ma edasi karjun, tekivad toa valgetele seintele, nagu projektorist, kujutised, asjadest millest räägin.
" Ma olen sulle alati palvetanud, aga sul on pohhui, raisk! Olin kaua haige, nii umbes kaheteist aastaseni ja elasin mingites kuradi keldrites- kohati ei tundnud ma näljast isegi enese jalgu. Ma olin siin maailmas üksinda- minu maailm oli nagu kuradi poligon, surm luusis alati minuga kõrvuti.
Ma varastasin trammides inimestelt raha, et saaks  kas või leivagi lauale tuua! "
Kuju seisis endiselt minu ees, sama liikumatu kui ennegi.
Pildid seintel liikusid nagu maailmaklassi kuuluv "Hollywood`i "- film.
Jätkasin: " Mäletad seda vana-aasta õhtut, kui ma oma lennukist maha jäin? Kodus tegutsesid juba naine ja armuke- see lugu on, raisk, nagu, mingi kuradima anekdoot!
Kus sa olid, kui mu mõlemad pojad valisid õppimise ja hariduse asemel heroiini!? Mäletad kuidas ma tulin tehasest ja sain aru et neid pole enam? Sa oled ju Taevane ja meie komandöör, meie valitseja ja orientiir, aga tead mis mina arvan? Ma arvan et oma elus oled sa lihtsalt üks kade ja hale isekas vanamees!!!"
Kuju võpatas nende sõnade peale, mitte väga tugevalt, kuid piisavalt, et ma seda märkaksin.
" Miks oled vait? Kas sul pole midagi öelda, Ah!? Neelasid sa keele alla? Ma olen pool elu unistanud sinuga kohtuda, kuid selleks, et sind tükkideks rebida!
Kus sa oled olnud? Su olemasolu on müsteerium, nagu iidsete püramiidide ehitamise saladus, jumalad on inimeste poole- alla, sülitanud juba sellest ajast saadik, kui nad Olümposele ronisid.
Räägitakse, et sind pole olemas, või on sul tõesti meist kõigist niivõrd ükskõik?!
Kus sa olid? Räägi nüüd sina, mu vaoshoitud vestluskaaslane ja vasta miks lased sa panna ristid väikelaste haudadele!?
Miks kinkisid sa koos elu sünniga ka surma?
Ma olen siin üksinda, eks sa siis näita mulle teed, valgusta mind. Me oleme siin üks-ühele värdias!!!
Ta astus mulle sammu lähemale, nüüd nägin ma tema nägu, tähendab seda, mis oleks pidanud olema seal, kus pidi olema nägu. Nägu kui sellist, ei olnud, oli lihtsalt kumer, sile pind- nagu mootorratturi kiiver.
Jumal hakkas rääkima, ta hääl kõlas igast suunast, nagu oleks need, nüüd juba peaaegu üleni piltide ja filmikestega täitunud, ekraaniddest seinad ka omamoodi kõlarid. Lagi ja põrand samuti.
" See maailm on mürgine ja kuri. Sa poleks saanud sammugi sellel astuda, kui ma poleks algusest peale sinuga olnud, mu patune poeg, vaata ise!" ta osutas seintele meie ümber.
" Su kael on nabanööri mässitud, oli võimatu sünnitada. Ma nägin kuidas sina ja ema kannatate ja ma päästsin teid mõlemaid, et sa saaksid uut elu kinkida.
Kus ma olin? Ma andsin sulle võimaluse leib lauale tuua. Ma sundisin su lennukist maha jääma, et see saaks uue- aasta tähistaevas plahvatada."
Minust vasakul lendas tähistaevas suur Boing, mis ilma mingi hoiatuseta, ereda tulepöörise saatel, tuhandeks tükiks lendas.
Jumal jätkas: " Su abikaasal oli meestest terve vagunite- jada, ma lihtsalt näitasin sulle selle ussi tõelist palet. Meenuta, mis sa mu kohta tol öösel rääkisid, et ma olen hale, kade ja isekas vanamees!
Su lastele näitasin ma teed, aga saa aru, sa oled mu poeg, ise ma seda nende eest läbi käia ei saa. Nähes pidevalt ema peksvat isa, valisid nad ise sellise raja.
Kus olid sina? Su vanem poeg mürgitas ennast hirmsa mürgiga otse su nina all, noorema venna toas!
Ma olen kaua kannatanud neid needuseid mida minu poole saatsid, kuid ma ei lase sul surra tundega, et olen su reetnud."
***
Tinakarva pilved tõmbusid sombuses taevas raskeks kupliks.
Süüdistades vestluskaaslast, see mees karjus... tühja nurga suunas.
"Räägitakse, et sind pole, või kas on sul tõesti meist nii pohhui... sa ei hooli meist! Kui igal hommikul on taevas tõusvast põikesest punane, siis miks kinkisid sa koos elu sünniga meile ka surma!?!?"