" Taiga"

Hommikune udu soojendas huntide jälgede rada. Homme ei tule lund, seda lubas meile eilneõhtune tähistaevas.
Neiu oli lahkunud juba enne päikese tõusu, ta on üksinda seal kusagil keset taigat. Tegelikult ei pidanud ta isegi meiega kaasa tulema, aga kui rong hakkab kuristikku sõitma, pole enam vahet, kas sul on pilet  või mitte.
Keegi meist ei uskunud, et me elame selle hommiku üle. Oli juba viies päev, kui me oma grupiga eksinud oleme, ainus kes teadis tagasiteed laagrisse oli tõmmunahaline mees, kes meenutas tatarlast, kuid nüüd on ta kusagil 5 kilomeetriit meist tagapool ja meenutab jahtunud laipa.
Me leidsime naise teadvusetuna karupüünises, Jumal teab kaua ta seal juba on olnud, kuid fakt on, et ta on elus.
" Tahate, tassige teda ise, meie seda tegema ei hakka!" hüüdis üks grupi liikmetest.
Oli juba õhtu, lõkke leek hakkas surema, ümberringi tuiskab ja puhub jäine tuul. niimoodi me lähemegi siin tasa-pisi hulluks. Ega nälg ei halasta, seda oli kuulda kõigi matkaliste kõhtude suunast.
" Meil pole teisi võimalusi, ta lihtsalt ei ela seda üle, ja kui me ta heal juhul isegi välja siit toome, on see parimal juhul amputatsioon, kui mitte midagi hullemat. Tema ei ole enam eluloom, aga ta võib ju meid päästa, sest, ärge unustage, temas on 40 kilo puhast liha."
***
Olen uhkes sõjaväemundris, läikivad medalid rinnas ja lükkan enda ees ratastooliga tüdrukut, õudne, ta on napilt kahekümnene. Neiul on süles kodukootud müts ja rinnal helgib ristike.
Me tõime ta ikkagi välja, saime sellega hakkama, kuigi tegu oli ebainimliku pingutusega. Tookord pääses meid kuus.
Ma mäletan, kuidas oleme juba haiglas, õed toidavad- joodavad meid, seina taga lõigati samal ajal neiu kaks korda lühemaks.
***
Kui ta lõpuks koju saadeti oli juba suvi, selleks ajaks oli peigmees kaduma läinud, nagu tina tuhka. Tööd ei ole, ja mis tööd ta saakski teha oma seisukorras. Paradiisi uks oleks nagu lõunapausi ajaks kinni pandud. Kolme aastane poeg nutab näljast. Alimendid, nagu ka muu abi, on samuti fantastika, nagu viies element ja saja- eurone toetus tema riigis ei ole kuidagi abiks.
Ta näeb oma unenägudes kurbust ja  põlevaid külasid. Ta vaatab kibestumusega ette, kui teda ratastoolis edasi lükatakse. Ta vaatab kadedusega naisi ja nende kauneid, pikki õhtukleite: " Miks ma pean siin nüüd kõigi eest kannatama, ah!?"
***
Oleks me ta tookord taigas ära söönud, oleks meis ellu jäänud mitte kuus, vaid kõik. Ta ei leia omale enam kohta ja üldsegi, see et ta pääses pole tema, vaid kellegi võõra, võit. Nüüd vihkab ta meid nagu kaa pehme lume kristallseid helbeid.
***
"Ma näen siiani unes seda košmaari: ümberringi on vaigu lõhn, vere hais. Minu ees nuuksub püünises see naine, ma seon ühe käega ta jalgu sidemesse."