" Üheksa aastat Pluutoni"

"...ta oli närvivapustuse äärel, te ikka saate aru, et mehe johta, kellel on selja taga 11 aastat raskeid kosmoselende, on see imekspandav. Kahe päeva pärast ta toibus, kuid ei tulnud enam kordagi oma kosmosesüstikust välja, ega läinud lähedalegi aknale, kust oli näha ookean.
***
Avatud kuupäevaga kiri:
" Ma olen valmis ja sobin kõigi standatdite kohaselt- ausalt. Kui sa seda loed, siis tea, väljalend on homme, sõdurid pühivad praegu mu süstikust tolmu välja.
Uinun pleieri- muusika ja derežaablite mürina saatel, kahju, et  ma ei näe kuidas poja kasvab. Ma usun, et sa saad minust aru. mu unistus on seal, kus külm planeet ei näe enam nii hirmuäratav välja.
Ma pole oma elus teinud midagi head- no kuidas nii? Minus on positiivne vaid veregrupp- reesus negatiivne.
Elu on nagu teater, aga ma ei vaata etendust lõpuni, valgus lülitatakse välja ja ma lahkun vaheajal.
Kosmodroommi mehaanikud lahkuvad napilt enne päikesetõusu, peale seda kui nad on süstikut juba 150 korda üle kontrollinud. Ma ei saanud küll Marsi ekspeditsioonile, aga mul on nüüd üheksa aastat aega lennata kauni poole."
***
On kuulda vaikseid sõnu:" Üheksa aastat ei ole ju nii kaua? Ma olen ülal, ma lendan, ma olen Jumalaga üks- ühele."
***
Avatud kuupäevaga kiri:
" Ma ei tundnud ennast täna peeglist ära, kallis, aga pole fakt et saan rikkaks.
Ma mäletan Baikanuri, kui kirjutasid, et ei saa rahus olla, kui mind pole kõrval.
Järgmisel kevadel on meie linnas samasugune lörts nagu mullu ja sa lõpetad isegi minu järele igatsemise. Te kogunete uue mehega söögilaua taha ja poja ütleb talle vaikselt: "Issi."
Ma olen varsti Kaug-Idast miljoneid kordi kaugemal. Enne lendu kaeti mulle julgustuseks laud, valati sajane klaas meie lemmik veini ja ma sain aru, et mu elu on erksam kui kaleidosko,
Ma olen müüritud, meie lipuga ühes, sellese kapslisse, kuid olen saanud aru, et see on minu jaoks igaveseks sarkofaagiks muutunud.
Mu saatus jääb teile kõigile saladuseks, Maa näeb läbi illuminaatori nii nukker välja."
***
Nüüd olid sõnad muutunud juba karjumiseks:" Üheksa aastat Pluutoni, siin on aastast- aastasse alati sama ilm.
Ma olen ülal, ma lendan, ma olen üks- ühele Jumalaga! "
***
Peale pausi, lastes mul kirjad lõpuni lugeda, lausub doktor:" Nagu näete, on see olukord üpriski huvitav. Raske skisofreenia juhtum.
Noormees selles palatis arvab, et on kosmonaut ja lendab Pluutoni, milleni on üheksa aastat. Ta on meie kliinikus juba kolm aastat, kuid mis kõige imelikum on- aega ei jää vähemaks, ikka need samad üheksa aastat, ikka see sama Pluuto, ikka see sama külm ja kurb Maa illuminaatoris."
***
"Üheksa aastat Pluutoni, see ei ole ju nii palju! Ma olen ülal, ma lendan, ma olen üks- ühele Jumalaga. Ma arvasin, et see on see mida ma soovin, kuid sain aru, et see oli viga ja nüüd ei ole enam tagasiteed...", kostub seinatagusest palatist üha valjemini.