"Aga mulle ei mõju"

*See lugu on leidnud inspiratsiooni ühest huvitavast tõestisündinud juhusest.*
***
Läksin eile haiglasse, et viia ära oma uriiniproov. Hommikul kusesin purki, peldikus põles lambipirn läbi, panin seal põlema küünla. Sulgesin purgi kaanega ja pistsin selle kilekotti.
Edasi sõin hommikust, jõin kohvi, tegin suitsu, käisin sital ja asusin teele.
Kõndisin mööda tänavat edasi- ei kavatsenud kuhugi pöörata. On suvi, hommik, on väga palav, tuju ei kõlba kassi saba allagi, on tuju ennast täis juua, ära unustada, parem ennast pilve tõmmata.
Universum püüdis kinni mu mõttelained ja bussipeatuse poolt liikusid minu suunas kaks "lohhi".
Tegime nendega natukene "peale" , nad irvitasid natukene, viskasime käppa: "No davai poisid!". Lõpetuseks surusid nad vanamehelt veel rahakoti käest ära.
"Aga mulle ei mõju!"
Liigun lollilt tuima näoga mööda tänavat edasi, ligi astuvad politseinikud, räägivad et pupillid on kole suured, küsivad et kes olen, kust ma tulen. Katsuvad mind, otsivad läbi, ronivad isegi aluspükstesse- pederastid raisk! Leiavad taskust purgi uriiniga, üllatuvad, hirnuvad mu üle, istuvad autosse, eemalduvad.
Vahetan tänavat- igaks kümneks petteks, nagu öeldakse. Kohtan Vitaalikut, tal on naine Sveta, perse nagu terve Itaalia (kes vaid poleks teda pannud). Naine arvab et mees pole narkomaan, aga viimane paneb ta sõbrannasi ja müüb neile siis kanepit.
Läksime Vitaaliga garaažide taha, suitsetasime natuke. Ta ulatas mulle kotikese "ganjaga", "Näe, see on sulle!" lisas ta.
"Aga mulle ei mõju!"
Päev on päris korralikult mööda jooksma hakanud. Peakohalt lendab üle lennuk, vastu kõnnib mu kunagine tüdruksõber, tekkis tahtmine talle näkku sülitada või suhu anda. Mu tähelepanu hajutab bussipeatuses oksendav kodutu, tervitan teda ja möödun tuimalt kunagisest sõbratarist- Amaaliast, ta lõhnab ikka sama hästi nagu kunagi.
Võtan taskust Vitaaliku kingituse, panen valmis piibu, süütan, olen jõudnud järgmise tänava nurgale.
"Aga mulle ei mõju!"
Uuel tänaval kükitab kari tuttavaid poisse, pooled neist istuvad heroiinil, nende seas ka Timo- korralik mehemürakas, räägib et tal on siga- head hero, see mõjub.
Süstisin ennast mõtlemata, kõik jooksis mööda veebe laiali...
"Aga mulle ei mõju!"
Jõudsin tänava tippu, kohtasin üht kena neiut, kellel on väga rikkas isa. Astusime talle külla, ta pakkus pulbrit- nuusutasime. Peale seda panin talle taha, siis suhu, tal on šokk. Võtan oma kuseproovi ja astun edasi.
"Aga mulle ei mõju!"
Kõndisin kinoni, kus nägin glamuurset kunstnikku Max'i, küsisin, et kas on midagi huvitavat. Rääkis et teda soendati hiljuti mitte kohalike tabladega. Ostsin ja sõin ära kaks Hollandi ratast, kõndisin tuimalt edasi, juba on näha Haiglat.
"Aga mulle ei mõju!"
Astusin Haiglasse, kaheksas korrus, medõde ropendab kõva häälega ja sööb pizzat. Ma olin unustanud milleks siia tulin, suus kuivatab, tahaks enda kõhu vett täis juua. Kompimise teel leidsin taskust purgi vedelikuga, näeb välja nagu limonaad ja värvgi on sama. Võtsin lonksu ja olen väga õnnelik. Janu läks üle. Äkitselt sain aru, et küll elu on ikka ilus- La Vita é Bella!
Oli tore päev.