Mu pilk peatus hallil lael.
Naaber kambritest kostus juba hõikeid: "Head aega!"
Vahet ei ole mis moodi ma ssellest räägin, siin on igasuguseid nii ketsereid kui kuningaid ja mida mina siin teen? Ma ei kuulu ju siia!!!
Ma olen olnud siin juba nii kaua...
Väga raske seis, isegi hirmust on raske väriseda nende kettide ja raudade raskuse all.
Valvur irvitab, ta nägu oon rahulolevam kui ma seda kunagi näinud olen. Löök kõhtu ja mu nägu tõmbub vägisi valugrimassiks, kuigi tegelikult olen ma kõige sellega juba harjunud- ma ei tunne enam sellist valu.
Ümberringi on vägistajad, tapjad ja siis olen siin mina- hale vang. Nüüd lohisevad mu jalad mööda pikki koridore, lõpus ootab ere valgus.
***
Nende sooviks on mu aju želeeks muuta, ma pole kunagi elust eriti hoolinud ja näe mis minust nüüd saab- elulooma kindlasti mitte. Olen olnud siin juba nii kaua, et näen välja kui luukere ja ei jaksa seintelt kriipse enam lugeda, on lugemine juba sadu kordi sassi läinud.
Elektritool ei ole mu arule niivõrd kasulik, lohutab vaid see, et ma ei koole ära haigusest.
Sain ilusti aru, et see oli vool, mis minust läbi lasti- järsult ma võpatasin ja avasin silmad, see oli uni.
Ja selles unes ei ole ruumi elule, ma lähen varsti sinna , kus mind veel ei oodata. Ma möödusin sellest kurvast vaatepildist ja teadsin et minu lõpp on seal, mööda pikki koridore.
***
See oli kõik nii õudne, ma näpistasin end ja karjusin lootuses et ma ärkan, kuid tulutult...
***
Mu pilk tardus hallil lael.
Kõrval kambritest karjuti juba "Hõvasti!" mulle.
Tõusin mõttega, et mu lõpp on käes ja saabunud on päev, mil mu košmaar on ilmsiks saanud.
Täide läinu uni. Kõik asjad kokku- ruttu! "Võta ennast nüüd kokku!!!" ütlen ma endale. Issand mis mul viga on, ma pole kunagi nii veerest väljas olnud?! Kohta kuhu täna lähen ei ole mind veel ju vaja.
Viimane söögikord, viimane jutuajamine, viimane hingetõmme. Kurat, kärvaks ma juba rutem maha, ootamine tekitab ju hirmu raisk!
Kuritegevuse vastane ravim- šokiteraapia. Valvur irvitas ja kiirustas mind aina edasi ja nagu unes, koridoride lõppus, selles valguses ootab mind kari inimesi kelle ülesandeks on mulle korralik surakas anda. Ma olen ju süütu- seda ei vaevu keegi kontrollima!!! Tean, et õigus on siin mul. Nüüd on vaid jumal nende üle kohtu mõistjaks. Mina olen, aga liiga uhke, mina neilt armu paluma ei hakka, au on mulle tähtsam.
Elektritool? No eks, siis istume väheke lõpetuseks!
teisipäev, 17. veebruar 2015
esmaspäev, 2. veebruar 2015
"Aga mulle ei mõju"
*See lugu on leidnud inspiratsiooni ühest huvitavast tõestisündinud juhusest.*
***
Läksin eile haiglasse, et viia ära oma uriiniproov. Hommikul kusesin purki, peldikus põles lambipirn läbi, panin seal põlema küünla. Sulgesin purgi kaanega ja pistsin selle kilekotti.
Edasi sõin hommikust, jõin kohvi, tegin suitsu, käisin sital ja asusin teele.
Kõndisin mööda tänavat edasi- ei kavatsenud kuhugi pöörata. On suvi, hommik, on väga palav, tuju ei kõlba kassi saba allagi, on tuju ennast täis juua, ära unustada, parem ennast pilve tõmmata.
Universum püüdis kinni mu mõttelained ja bussipeatuse poolt liikusid minu suunas kaks "lohhi".
Tegime nendega natukene "peale" , nad irvitasid natukene, viskasime käppa: "No davai poisid!". Lõpetuseks surusid nad vanamehelt veel rahakoti käest ära.
"Aga mulle ei mõju!"
Liigun lollilt tuima näoga mööda tänavat edasi, ligi astuvad politseinikud, räägivad et pupillid on kole suured, küsivad et kes olen, kust ma tulen. Katsuvad mind, otsivad läbi, ronivad isegi aluspükstesse- pederastid raisk! Leiavad taskust purgi uriiniga, üllatuvad, hirnuvad mu üle, istuvad autosse, eemalduvad.
Vahetan tänavat- igaks kümneks petteks, nagu öeldakse. Kohtan Vitaalikut, tal on naine Sveta, perse nagu terve Itaalia (kes vaid poleks teda pannud). Naine arvab et mees pole narkomaan, aga viimane paneb ta sõbrannasi ja müüb neile siis kanepit.
Läksime Vitaaliga garaažide taha, suitsetasime natuke. Ta ulatas mulle kotikese "ganjaga", "Näe, see on sulle!" lisas ta.
"Aga mulle ei mõju!"
Päev on päris korralikult mööda jooksma hakanud. Peakohalt lendab üle lennuk, vastu kõnnib mu kunagine tüdruksõber, tekkis tahtmine talle näkku sülitada või suhu anda. Mu tähelepanu hajutab bussipeatuses oksendav kodutu, tervitan teda ja möödun tuimalt kunagisest sõbratarist- Amaaliast, ta lõhnab ikka sama hästi nagu kunagi.
Võtan taskust Vitaaliku kingituse, panen valmis piibu, süütan, olen jõudnud järgmise tänava nurgale.
"Aga mulle ei mõju!"
Uuel tänaval kükitab kari tuttavaid poisse, pooled neist istuvad heroiinil, nende seas ka Timo- korralik mehemürakas, räägib et tal on siga- head hero, see mõjub.
Süstisin ennast mõtlemata, kõik jooksis mööda veebe laiali...
"Aga mulle ei mõju!"
Jõudsin tänava tippu, kohtasin üht kena neiut, kellel on väga rikkas isa. Astusime talle külla, ta pakkus pulbrit- nuusutasime. Peale seda panin talle taha, siis suhu, tal on šokk. Võtan oma kuseproovi ja astun edasi.
"Aga mulle ei mõju!"
Kõndisin kinoni, kus nägin glamuurset kunstnikku Max'i, küsisin, et kas on midagi huvitavat. Rääkis et teda soendati hiljuti mitte kohalike tabladega. Ostsin ja sõin ära kaks Hollandi ratast, kõndisin tuimalt edasi, juba on näha Haiglat.
"Aga mulle ei mõju!"
Astusin Haiglasse, kaheksas korrus, medõde ropendab kõva häälega ja sööb pizzat. Ma olin unustanud milleks siia tulin, suus kuivatab, tahaks enda kõhu vett täis juua. Kompimise teel leidsin taskust purgi vedelikuga, näeb välja nagu limonaad ja värvgi on sama. Võtsin lonksu ja olen väga õnnelik. Janu läks üle. Äkitselt sain aru, et küll elu on ikka ilus- La Vita é Bella!
Oli tore päev.
***
Läksin eile haiglasse, et viia ära oma uriiniproov. Hommikul kusesin purki, peldikus põles lambipirn läbi, panin seal põlema küünla. Sulgesin purgi kaanega ja pistsin selle kilekotti.
Edasi sõin hommikust, jõin kohvi, tegin suitsu, käisin sital ja asusin teele.
Kõndisin mööda tänavat edasi- ei kavatsenud kuhugi pöörata. On suvi, hommik, on väga palav, tuju ei kõlba kassi saba allagi, on tuju ennast täis juua, ära unustada, parem ennast pilve tõmmata.
Universum püüdis kinni mu mõttelained ja bussipeatuse poolt liikusid minu suunas kaks "lohhi".
Tegime nendega natukene "peale" , nad irvitasid natukene, viskasime käppa: "No davai poisid!". Lõpetuseks surusid nad vanamehelt veel rahakoti käest ära.
"Aga mulle ei mõju!"
Liigun lollilt tuima näoga mööda tänavat edasi, ligi astuvad politseinikud, räägivad et pupillid on kole suured, küsivad et kes olen, kust ma tulen. Katsuvad mind, otsivad läbi, ronivad isegi aluspükstesse- pederastid raisk! Leiavad taskust purgi uriiniga, üllatuvad, hirnuvad mu üle, istuvad autosse, eemalduvad.
Vahetan tänavat- igaks kümneks petteks, nagu öeldakse. Kohtan Vitaalikut, tal on naine Sveta, perse nagu terve Itaalia (kes vaid poleks teda pannud). Naine arvab et mees pole narkomaan, aga viimane paneb ta sõbrannasi ja müüb neile siis kanepit.
Läksime Vitaaliga garaažide taha, suitsetasime natuke. Ta ulatas mulle kotikese "ganjaga", "Näe, see on sulle!" lisas ta.
"Aga mulle ei mõju!"
Päev on päris korralikult mööda jooksma hakanud. Peakohalt lendab üle lennuk, vastu kõnnib mu kunagine tüdruksõber, tekkis tahtmine talle näkku sülitada või suhu anda. Mu tähelepanu hajutab bussipeatuses oksendav kodutu, tervitan teda ja möödun tuimalt kunagisest sõbratarist- Amaaliast, ta lõhnab ikka sama hästi nagu kunagi.
Võtan taskust Vitaaliku kingituse, panen valmis piibu, süütan, olen jõudnud järgmise tänava nurgale.
"Aga mulle ei mõju!"
Uuel tänaval kükitab kari tuttavaid poisse, pooled neist istuvad heroiinil, nende seas ka Timo- korralik mehemürakas, räägib et tal on siga- head hero, see mõjub.
Süstisin ennast mõtlemata, kõik jooksis mööda veebe laiali...
"Aga mulle ei mõju!"
Jõudsin tänava tippu, kohtasin üht kena neiut, kellel on väga rikkas isa. Astusime talle külla, ta pakkus pulbrit- nuusutasime. Peale seda panin talle taha, siis suhu, tal on šokk. Võtan oma kuseproovi ja astun edasi.
"Aga mulle ei mõju!"
Kõndisin kinoni, kus nägin glamuurset kunstnikku Max'i, küsisin, et kas on midagi huvitavat. Rääkis et teda soendati hiljuti mitte kohalike tabladega. Ostsin ja sõin ära kaks Hollandi ratast, kõndisin tuimalt edasi, juba on näha Haiglat.
"Aga mulle ei mõju!"
Astusin Haiglasse, kaheksas korrus, medõde ropendab kõva häälega ja sööb pizzat. Ma olin unustanud milleks siia tulin, suus kuivatab, tahaks enda kõhu vett täis juua. Kompimise teel leidsin taskust purgi vedelikuga, näeb välja nagu limonaad ja värvgi on sama. Võtsin lonksu ja olen väga õnnelik. Janu läks üle. Äkitselt sain aru, et küll elu on ikka ilus- La Vita é Bella!
Oli tore päev.
Tellimine:
Postitused (Atom)