" Mööda pikki koridore"

Mu pilk peatus hallil lael.
Naaber kambritest kostus juba hõikeid: "Head aega!"
Vahet ei ole mis moodi ma ssellest räägin, siin on igasuguseid nii ketsereid kui kuningaid ja mida mina siin teen? Ma ei kuulu ju siia!!!
Ma olen olnud siin juba nii kaua...
Väga raske seis, isegi hirmust on raske väriseda nende kettide ja raudade raskuse all.
Valvur irvitab, ta nägu oon rahulolevam kui ma seda kunagi näinud olen. Löök kõhtu ja mu nägu tõmbub vägisi valugrimassiks, kuigi tegelikult olen ma kõige sellega juba harjunud- ma ei tunne enam sellist valu.
Ümberringi on vägistajad, tapjad ja siis olen siin mina- hale vang. Nüüd lohisevad mu jalad mööda pikki koridore, lõpus ootab ere valgus.
***
Nende sooviks on mu aju želeeks muuta, ma pole kunagi elust eriti hoolinud ja näe mis minust nüüd saab- elulooma kindlasti mitte. Olen olnud siin juba nii kaua, et näen välja kui luukere ja ei jaksa seintelt kriipse enam lugeda, on lugemine juba sadu kordi sassi läinud.
Elektritool ei ole mu arule niivõrd kasulik, lohutab vaid see, et ma ei koole ära haigusest.
Sain ilusti aru, et see oli vool, mis minust läbi lasti- järsult ma võpatasin ja avasin silmad, see oli uni.
Ja selles unes ei ole ruumi elule, ma lähen varsti sinna , kus mind veel ei oodata. Ma möödusin sellest kurvast vaatepildist ja teadsin et minu lõpp on seal, mööda pikki koridore.
***
See oli kõik nii õudne, ma näpistasin end ja karjusin lootuses et ma ärkan, kuid tulutult...
***
Mu pilk tardus hallil lael.
Kõrval kambritest karjuti juba "Hõvasti!" mulle.
Tõusin mõttega, et mu lõpp on käes ja saabunud on päev, mil mu košmaar on ilmsiks saanud.
Täide läinu uni. Kõik asjad kokku- ruttu! "Võta ennast nüüd kokku!!!" ütlen ma endale. Issand mis mul viga on, ma pole kunagi nii veerest väljas olnud?! Kohta kuhu täna lähen ei ole mind veel ju vaja.
Viimane söögikord, viimane jutuajamine, viimane hingetõmme. Kurat, kärvaks ma juba rutem maha, ootamine tekitab ju hirmu raisk!
Kuritegevuse vastane ravim- šokiteraapia. Valvur irvitas ja kiirustas mind aina edasi ja nagu unes, koridoride lõppus, selles valguses ootab mind kari inimesi kelle ülesandeks on mulle korralik surakas anda. Ma olen ju süütu- seda ei vaevu keegi kontrollima!!! Tean, et õigus on siin mul. Nüüd on vaid jumal nende üle kohtu mõistjaks. Mina olen, aga liiga uhke, mina neilt armu paluma ei hakka, au on mulle tähtsam.
Elektritool? No eks, siis istume väheke lõpetuseks!

"Aga mulle ei mõju"

*See lugu on leidnud inspiratsiooni ühest huvitavast tõestisündinud juhusest.*
***
Läksin eile haiglasse, et viia ära oma uriiniproov. Hommikul kusesin purki, peldikus põles lambipirn läbi, panin seal põlema küünla. Sulgesin purgi kaanega ja pistsin selle kilekotti.
Edasi sõin hommikust, jõin kohvi, tegin suitsu, käisin sital ja asusin teele.
Kõndisin mööda tänavat edasi- ei kavatsenud kuhugi pöörata. On suvi, hommik, on väga palav, tuju ei kõlba kassi saba allagi, on tuju ennast täis juua, ära unustada, parem ennast pilve tõmmata.
Universum püüdis kinni mu mõttelained ja bussipeatuse poolt liikusid minu suunas kaks "lohhi".
Tegime nendega natukene "peale" , nad irvitasid natukene, viskasime käppa: "No davai poisid!". Lõpetuseks surusid nad vanamehelt veel rahakoti käest ära.
"Aga mulle ei mõju!"
Liigun lollilt tuima näoga mööda tänavat edasi, ligi astuvad politseinikud, räägivad et pupillid on kole suured, küsivad et kes olen, kust ma tulen. Katsuvad mind, otsivad läbi, ronivad isegi aluspükstesse- pederastid raisk! Leiavad taskust purgi uriiniga, üllatuvad, hirnuvad mu üle, istuvad autosse, eemalduvad.
Vahetan tänavat- igaks kümneks petteks, nagu öeldakse. Kohtan Vitaalikut, tal on naine Sveta, perse nagu terve Itaalia (kes vaid poleks teda pannud). Naine arvab et mees pole narkomaan, aga viimane paneb ta sõbrannasi ja müüb neile siis kanepit.
Läksime Vitaaliga garaažide taha, suitsetasime natuke. Ta ulatas mulle kotikese "ganjaga", "Näe, see on sulle!" lisas ta.
"Aga mulle ei mõju!"
Päev on päris korralikult mööda jooksma hakanud. Peakohalt lendab üle lennuk, vastu kõnnib mu kunagine tüdruksõber, tekkis tahtmine talle näkku sülitada või suhu anda. Mu tähelepanu hajutab bussipeatuses oksendav kodutu, tervitan teda ja möödun tuimalt kunagisest sõbratarist- Amaaliast, ta lõhnab ikka sama hästi nagu kunagi.
Võtan taskust Vitaaliku kingituse, panen valmis piibu, süütan, olen jõudnud järgmise tänava nurgale.
"Aga mulle ei mõju!"
Uuel tänaval kükitab kari tuttavaid poisse, pooled neist istuvad heroiinil, nende seas ka Timo- korralik mehemürakas, räägib et tal on siga- head hero, see mõjub.
Süstisin ennast mõtlemata, kõik jooksis mööda veebe laiali...
"Aga mulle ei mõju!"
Jõudsin tänava tippu, kohtasin üht kena neiut, kellel on väga rikkas isa. Astusime talle külla, ta pakkus pulbrit- nuusutasime. Peale seda panin talle taha, siis suhu, tal on šokk. Võtan oma kuseproovi ja astun edasi.
"Aga mulle ei mõju!"
Kõndisin kinoni, kus nägin glamuurset kunstnikku Max'i, küsisin, et kas on midagi huvitavat. Rääkis et teda soendati hiljuti mitte kohalike tabladega. Ostsin ja sõin ära kaks Hollandi ratast, kõndisin tuimalt edasi, juba on näha Haiglat.
"Aga mulle ei mõju!"
Astusin Haiglasse, kaheksas korrus, medõde ropendab kõva häälega ja sööb pizzat. Ma olin unustanud milleks siia tulin, suus kuivatab, tahaks enda kõhu vett täis juua. Kompimise teel leidsin taskust purgi vedelikuga, näeb välja nagu limonaad ja värvgi on sama. Võtsin lonksu ja olen väga õnnelik. Janu läks üle. Äkitselt sain aru, et küll elu on ikka ilus- La Vita é Bella!
Oli tore päev.

" Ema, ma surin"

" Kallis, tervitan sind siit Panamalt! Meil on siin +30°C, liivane rand, palmid- sellistest asjadest võib ainult unistada!
Ära muretse, ma olen elus ja terve, me joome poistega praegu viina. Kusjuures, enne kui ma unustan, helista homme mu emale ja isale!
Mis ma sulle veel räägin? Räägin sulle vaid seda, et me saime hakkama ja kõik läks just nii nagu oli plaanis, kuid nüüd peab natuke aega madalat profiili hoidma ja seetõttu me kadusime linnast. Anna mulle andeks, ma oleks varem sinuga ühendust võtnud, aga kui ma oleks seda teinud, oleks FBI meid kiiresti läbi sinu ülesse leidnud.
Tead, ma ei liigu siin basseinist ja minibaarist kaugemale.
Kallis, sa saad ju tegelikult ise aru, et meist paari ei saa. Sa tahtsid mängida päti-poisi naist- noad ja relvad, aga kas sa pole kunagi mõelnud, et võib- olla polegi mingit armastust?
Saad aru, ma olen temaga õnnelik, ta sünnitab mulle poja, ära palun enam mulle kirjuta, ole targem! Sa oled kõige ilusam, ma ei ole su armastust ära teeninud.
Anna andeks.
Hüvasti.
Igavesti sinu..."
***
"No tere, ema! Siin on õhk kõige külmematest hangedest jahedam, paistab et on võimatu täiesti ära harjuda lõppematute külmavärinatega, mida ma tunnen. Kuidas on seal omadega isa? On tal parem. Kas õekesed on kodus? Tervita neid!
Mis mul uudist? Uudistest oskan edasi anda vaid oma haavu ja verevalumeid.
Sa ju tead kuidas kõik nii läks... Korraldasime poistega üht aktsiooni- maha oli vaja võtta üks kohalik pankur. Kõik läks libedalt ja öösel me ronisime korterisse, tegime varitsuse ja jätsime kaks venda õue ootama ja valvet pidama. Tellitu pankur astus korterisse, ise selline õnnelik ja rahulolev ja relvitu.
Siis oli kuulda koputust uksele, ma haarasime järsult nugade järgi, kohe sain ma SMSi et meie kaaslased õues on kinni võetud!
Kuu aja pärast olin ma juba siin, ülejäänud redutasid kusagil lõunas. Saad aru, uppuva laeva kapten on kohustatud ennast kajutis maha laskma.
Kui mu kallim sulle helistab, ütle et olen soojal kuurortil kusagil lõunas, ära küsi nii on vvaja
Ma ei suuda enam lõputute koerte haugatuste pärast magada, ja tead, ma armastan sind ema, homme lähen ma maha laskmisele, ära enam siia helista..."
***
...ja kus on see maailm mu jalgade ees? Ma surin ema, kus on su Jumal?

" Viies päev"

Esimene päev
"Ausalt öeldes, venna, pole ma eriti hea tervise juures, kuid tunnen ennast kindlasti paremini kui need sitased arstid. Lihtsalt on nüüd veidi raskem joosta, mul on tihedad külmavärinda ja tunne nagu ma hoiaks oma jalgu lumehanges.
Mulle tundub, et minu lennuk on teinud oma viimase lennu, ja las arstid räägivad, et küll pühapäevaks üle läheb. Vaatamata sellele rusub mind ikka tunne, et midagi on juhtumas ja ma kahetsen, et olen kodust juba, jumal teab kui kaua, eemal. "
Teine päev
" Luure saabus täna tagasi baasi, nad on vaevalt elus, neid väristab nagu mindki, kuid mitte samade sümptomitega kui mind.
Kõik räägivad, et veel, mida meile antakse on imelik maitse, ma tunnen kaa seda. Sajad linnud lebdavad juuli keskel lõuna poole.
Siin on paanika, mu sõber, ümberringi kõuk köhivad verd ja öösiti nutavad isegi need, kes on meist kartmatuimad.
Ma olen kindel et uushoog lõprtab öösel mu une. Ausal öeldes olen ma laadinud relva, aga selles on ainult üks lask..."
Kolmas päev
" Ma ei suuda seda enam kannatada! Paistab, et mul pole enam võimalustki oma ema peale sõda taas näha. Mu kõrval askeldavad umbes kümme inimest, need on teadlased vist. Nad süstivad meid millegagi ja jäädvustavad hiljem videole."
Neljas päev
" Ma olen veel siin, ma ei ole veel surnud! Ma näen peeglist enda musta, raseerimata molli. Nüüd ei saa ma ennast enam liigutada- järelikult süstiti siiski mirfiini. Nahk on kattunud nüüdseks juba hallitusega ja läinud väga kõvaks.
Ma mõistsin, et ei ole õnne sõdur,  rohkem nagukatse alune, ma tahaks väga elada, aga mu rinnus on juba surmajärgsed aumärgid. Kirurgi laual laman ja sosistan et ema mulle andestaks, mu päästik on juba vajutatud, kuid mu salves on viis tühja kohta."
***
Ma mäletan sõjas seda tunnet, kui sa sõidad üksinda soomukil, oled ilma jäänud oma kaaslastest. Siin on nii, et sina neid või nemad sind, teist võimalust pole! Ja ma arvan et sa usud mind, kui ütlen, et ma poleks enam eluloom, kui ma ei kannaks jope all kuulivesti. Ma tegin sesl hulle asju, pritsisin kohalike tinaga ja isegi nendele lastele ei andnud ma armu.
Sõjas inimene ei varja kas ta on terasest või hoopis želeest. Ülalt lendasid hävitajad, nende lend oli terav kui habemenuga. Siin ei aita sind su rahakott, sa oled nagu hull ja mõtled armsamast, aga siin on kohting vaid surmaga, siin su naisukest ei ole.
***
Neljandal päeval sattusime me kõik rõdkesse mulda, nende inimeste katseklaase katsetati  mu sõprade eludel. Ma olen katsejäned, keda ei ole oma riigil enam vaja, nüüd leian ma lõpuks rahu nende tähtede all, lõpmatus unes.
***
Metsa alla ilmusid äkitselt purpurpunased lilled, need olid nädal tagasi meie pataljon. Lehtedeta puud pungusid suve algul ja metsas saabus päikesetõus koos päeva viiendaga.

" Taiga"

Hommikune udu soojendas huntide jälgede rada. Homme ei tule lund, seda lubas meile eilneõhtune tähistaevas.
Neiu oli lahkunud juba enne päikese tõusu, ta on üksinda seal kusagil keset taigat. Tegelikult ei pidanud ta isegi meiega kaasa tulema, aga kui rong hakkab kuristikku sõitma, pole enam vahet, kas sul on pilet  või mitte.
Keegi meist ei uskunud, et me elame selle hommiku üle. Oli juba viies päev, kui me oma grupiga eksinud oleme, ainus kes teadis tagasiteed laagrisse oli tõmmunahaline mees, kes meenutas tatarlast, kuid nüüd on ta kusagil 5 kilomeetriit meist tagapool ja meenutab jahtunud laipa.
Me leidsime naise teadvusetuna karupüünises, Jumal teab kaua ta seal juba on olnud, kuid fakt on, et ta on elus.
" Tahate, tassige teda ise, meie seda tegema ei hakka!" hüüdis üks grupi liikmetest.
Oli juba õhtu, lõkke leek hakkas surema, ümberringi tuiskab ja puhub jäine tuul. niimoodi me lähemegi siin tasa-pisi hulluks. Ega nälg ei halasta, seda oli kuulda kõigi matkaliste kõhtude suunast.
" Meil pole teisi võimalusi, ta lihtsalt ei ela seda üle, ja kui me ta heal juhul isegi välja siit toome, on see parimal juhul amputatsioon, kui mitte midagi hullemat. Tema ei ole enam eluloom, aga ta võib ju meid päästa, sest, ärge unustage, temas on 40 kilo puhast liha."
***
Olen uhkes sõjaväemundris, läikivad medalid rinnas ja lükkan enda ees ratastooliga tüdrukut, õudne, ta on napilt kahekümnene. Neiul on süles kodukootud müts ja rinnal helgib ristike.
Me tõime ta ikkagi välja, saime sellega hakkama, kuigi tegu oli ebainimliku pingutusega. Tookord pääses meid kuus.
Ma mäletan, kuidas oleme juba haiglas, õed toidavad- joodavad meid, seina taga lõigati samal ajal neiu kaks korda lühemaks.
***
Kui ta lõpuks koju saadeti oli juba suvi, selleks ajaks oli peigmees kaduma läinud, nagu tina tuhka. Tööd ei ole, ja mis tööd ta saakski teha oma seisukorras. Paradiisi uks oleks nagu lõunapausi ajaks kinni pandud. Kolme aastane poeg nutab näljast. Alimendid, nagu ka muu abi, on samuti fantastika, nagu viies element ja saja- eurone toetus tema riigis ei ole kuidagi abiks.
Ta näeb oma unenägudes kurbust ja  põlevaid külasid. Ta vaatab kibestumusega ette, kui teda ratastoolis edasi lükatakse. Ta vaatab kadedusega naisi ja nende kauneid, pikki õhtukleite: " Miks ma pean siin nüüd kõigi eest kannatama, ah!?"
***
Oleks me ta tookord taigas ära söönud, oleks meis ellu jäänud mitte kuus, vaid kõik. Ta ei leia omale enam kohta ja üldsegi, see et ta pääses pole tema, vaid kellegi võõra, võit. Nüüd vihkab ta meid nagu kaa pehme lume kristallseid helbeid.
***
"Ma näen siiani unes seda košmaari: ümberringi on vaigu lõhn, vere hais. Minu ees nuuksub püünises see naine, ma seon ühe käega ta jalgu sidemesse."

"Mees, kes vihkas päikest"

" See ei ole ju minu süü!"
" Miks nad nii mulle teevad?"
" Oeh see kuradi ketas seal taevas. Ta sülitab sealt kõrgelt minu pihta!"
" MA VIHKAN SIND!"
" Ma pean seda tegema, keegi ei ole selles süüdi ju..."
***
Ta redutab vaikselt metsas. Tera on teravaks ihutud kui habemenuga. Ta peas kõlavad hääled:" Vot tuleb koletis!". Kättemaks. Pea lausa keeb selle tõttu, aga nägu on ilmetu. Kõiges on süüdi elu ja päike.
Poiss tuli vanematele meelde alles peale sündi. Kurjad ema ja isa peksid alatihti. Juba kolmandas klassis sai ta tunda vägivalda.
Kord oli nii: Purjus isa kägistas, ema karjus:" Aitab!", seistes tepikojas, endal vana, koniaukudega hommikumantel seljas.
" Sa ei ole adekvaatne, jäta väikemees rahule! Sa hirmutad teda, SIGA! Sa oled juba pool maja ülesse ajanud."
Poiss ei vaielnud isale vastu ja vaatas talle otse silma. See poiss elas värdjastatud näoga.
***
Arst raputas pead:" Nüüd ei ole enam midagi teha, see on vastik, poisilt varastati lapsepõlv."
Peab varjama nägu, ennast terve elu peitma.
Ta vihkas kõigest südamest seda kollast ketast.
***
Möödusid aastad, talle paistsid need sadadena...
Nüüd hiilis ta öösiti vampiiri kombel linna, lõikas inimesi, selleks et nende sisemist maailma näha. Selle eest et pole taevast, selle pärast, et ema on võõras, selle eest, et lapsed teda kartsid, temaga ei mänginud. Mees kõigi vastu- see on tema karma.
Tollel kevadel sulas lumi varakult, kõik oli nagu tavaliselt. Sõdurid olid kasarmutes, metsa-park on tühi nagu tavaliselt. Seenelised leidsid laiba! Detektiivid teevad aktiivselt tööd, kuid jälle on tegu tupikuga- tumm juhtum.
***
Ja jälle ta redutab vaikselt metsas. Tera on želeti kombel teravaks ihutud. Ta peas kõlavad hääled:" Vot tuleb koletis!". Kättemaks. Pea lausa keeb selle tõttu, aga nägu on ilmetu. Kõiges on süüdi elu ja päike.
***
Mul on see päev selgelt meeles, ma olin siis umbes seitsme aastane.
Ma nägin tänaval poissi, kes oli välimuselt nagu "zombie" , kapuutsi alt paistsid hundi-silmad.
Tunnistan, sellel öösel tundsin ma tõelist hirmu ja õudu.
Tagant poolt kuulen ma karjatust ja mu süda kukkus saapasäärde. Asvaldil lamas rebitud naine, vvatasin veriseid jälgi ja jõudsin oma pilguga ka nende tekitajani- see sama noormees. Ta vaatas mulle vastu, veel paar sekundit ja tänav kus seisime muutus täielikult inimtühjaks. Ma jooksin kõigest väest kodu poole.
Ma sain aru et see polnud uni- see oli päriselt. Paari päeva pärast nägin telekast reportaaži: Manjakk oli võtnud noa ja terve kortermaja korruse tühjaks raiunud. Kusagil garaažide tagant leiti ka tume tegelane. Ta saadi seekord kätte, kõik oli läbi.
***
Tuttav doktor kirjutab:" Maniakaalne vägivalla maania..."
Üheksa aastat seevaldis, siis lasti ta välja, oleks see minu teha paneks sellised seina äärde.
Räägitakse et ta luusib siiani meie linna tänavatel.

" Üheksa aastat Pluutoni"

"...ta oli närvivapustuse äärel, te ikka saate aru, et mehe johta, kellel on selja taga 11 aastat raskeid kosmoselende, on see imekspandav. Kahe päeva pärast ta toibus, kuid ei tulnud enam kordagi oma kosmosesüstikust välja, ega läinud lähedalegi aknale, kust oli näha ookean.
***
Avatud kuupäevaga kiri:
" Ma olen valmis ja sobin kõigi standatdite kohaselt- ausalt. Kui sa seda loed, siis tea, väljalend on homme, sõdurid pühivad praegu mu süstikust tolmu välja.
Uinun pleieri- muusika ja derežaablite mürina saatel, kahju, et  ma ei näe kuidas poja kasvab. Ma usun, et sa saad minust aru. mu unistus on seal, kus külm planeet ei näe enam nii hirmuäratav välja.
Ma pole oma elus teinud midagi head- no kuidas nii? Minus on positiivne vaid veregrupp- reesus negatiivne.
Elu on nagu teater, aga ma ei vaata etendust lõpuni, valgus lülitatakse välja ja ma lahkun vaheajal.
Kosmodroommi mehaanikud lahkuvad napilt enne päikesetõusu, peale seda kui nad on süstikut juba 150 korda üle kontrollinud. Ma ei saanud küll Marsi ekspeditsioonile, aga mul on nüüd üheksa aastat aega lennata kauni poole."
***
On kuulda vaikseid sõnu:" Üheksa aastat ei ole ju nii kaua? Ma olen ülal, ma lendan, ma olen Jumalaga üks- ühele."
***
Avatud kuupäevaga kiri:
" Ma ei tundnud ennast täna peeglist ära, kallis, aga pole fakt et saan rikkaks.
Ma mäletan Baikanuri, kui kirjutasid, et ei saa rahus olla, kui mind pole kõrval.
Järgmisel kevadel on meie linnas samasugune lörts nagu mullu ja sa lõpetad isegi minu järele igatsemise. Te kogunete uue mehega söögilaua taha ja poja ütleb talle vaikselt: "Issi."
Ma olen varsti Kaug-Idast miljoneid kordi kaugemal. Enne lendu kaeti mulle julgustuseks laud, valati sajane klaas meie lemmik veini ja ma sain aru, et mu elu on erksam kui kaleidosko,
Ma olen müüritud, meie lipuga ühes, sellese kapslisse, kuid olen saanud aru, et see on minu jaoks igaveseks sarkofaagiks muutunud.
Mu saatus jääb teile kõigile saladuseks, Maa näeb läbi illuminaatori nii nukker välja."
***
Nüüd olid sõnad muutunud juba karjumiseks:" Üheksa aastat Pluutoni, siin on aastast- aastasse alati sama ilm.
Ma olen ülal, ma lendan, ma olen üks- ühele Jumalaga! "
***
Peale pausi, lastes mul kirjad lõpuni lugeda, lausub doktor:" Nagu näete, on see olukord üpriski huvitav. Raske skisofreenia juhtum.
Noormees selles palatis arvab, et on kosmonaut ja lendab Pluutoni, milleni on üheksa aastat. Ta on meie kliinikus juba kolm aastat, kuid mis kõige imelikum on- aega ei jää vähemaks, ikka need samad üheksa aastat, ikka see sama Pluuto, ikka see sama külm ja kurb Maa illuminaatoris."
***
"Üheksa aastat Pluutoni, see ei ole ju nii palju! Ma olen ülal, ma lendan, ma olen üks- ühele Jumalaga. Ma arvasin, et see on see mida ma soovin, kuid sain aru, et see oli viga ja nüüd ei ole enam tagasiteed...", kostub seinatagusest palatist üha valjemini.